OSHO elu 11. päev aga 1. suurem vabanemine nututoas

Pärastlõnunal…

Mul käed värisevad seda kirjutades, sest protsess ilmselgelt veel käib. Täna oli nutmise teine päev…

…Ja jätsingi kirjutamise katki, sest liiga intensiivsed protsessid olid alles käimas ja klaviatuuri ning mõtete sünkimine oli väga keerukas.

Õhtul…

Hommikul, kui vaikuse rinnamärgi endale külge haakisin, langes kiirelt nagu mingi loor mulle peale. Seda märki kandes ei vaata pooled, juba tuttavad vestluskaaslased mulle otsagi. Nagu kummitus käin ringi.

Enesetunne on mul täna väga kehva. Ilmselt oleks mul palavik ka, kui seda mul esineks. Nimelt alates ajast, kui olin 11-aastane, pole mul palavikku olnud. Haige olen küll, vahel päris hullusti, aga organism vist ei viitsi tegeleda enam. Palaviku moodustamisega vähemalt mitte. Tegelikult mulle meeldib see, sest palavik on nii väsitav. Aga täna on mul kurk hullult valus ja pea on selline raske.

Loivan hommikusöögile ja olen täna päris teistmoodi. Cappuccino jõuab lauda üsna kohe peale tellimist ja ma naudin seda ainiti. Olen täielikult kohal selle nautimises ega mõtle mitte ühelegi teisele asjale kui cappuccinole minu käes. Sama ka tee ja toiduga. Hoian pea tühjana ja naudin kõike täiega. Kuigi tee võiks kuumem olla. Ütlesin neile k