OSHO elu 18. ja 19. päev aga 1. kord kui on raske

Hommikul käisin seal, siis tegin seda ja toda ja nüüd ootan õhtust meditatsiooni ja mõtlen, mida kirjutada. Raske on, sest olen ainult tundnud ja mitte midagi mõelnud. 

Kõige tugevam tunne on mu jaoks praegu see, kuidas mul süda valutab. Kolm tundi vaikselt istudes ja mediteerides tunnen seda eriti tugevalt. Aga muidu ka, kui kõnnin ja praegu. Iga kord, kui tähelepanu südamele viin. 

Kui Osho selle Müstilise Roosi meditatsiooni teraapia lõi, siis ta rääkis, et sellel teekonnal oled ise kirurg ja patsient mõlemad.

Vahel, kui seal niiviisi teist tundi sügavas meditatsioonis istun, siis hakkab süda tugevasti kloppima ja käed lähevad tuliseks. Süda peksab nii tugevasti, et on näha, kuidas mul kleit väriseb. Hingamine jääb selliseks paaniliselt lühikeseks ja hapnikku ei saa kätte ja pean hakkama hingama läbi suu. Olen selle tunde juures ja lasen tal olla, kuni ta ise mööda läheb. Ei hakka hingamisega seda rahustama ega midagi, sest see oleks tegemine. Aga vaikusemeditatsioon on olemine ja jälgimine ning mitte millegi tegemine. Ilmselt keha hakkas mõistust igatsema, et “Kuhu ta ometi nii kauaks jääb, ega me ometi ära surema hakka?!” 

Ei teagi kuidas seda sõnadesse panna, kui viha ja kurbus tulevad välja.

Kummaline tunne on jah. Mõtled küll, et mida see naermine, nutmine ja vaikus nii kangesti teha saavad, aga täitsa veider on olla kohe. Võtsin täna jälle puult natuke jõudu, sest endal on mõistus otsas. See on muidugi hea, et mõistus otsas on, sest selle kallal me siin vaeva näeme, et tollest juurikast mööda pääseda.

Mõistus tahab igasugu jaburaid lugusid mulle põhjenduseks seletada, et miks ma end nii tunnen  ja mis mu enesetunde paremaks teeks, aga ma saan ju aru, et tegelikult on need täiesti lollid ideed. Põgenemise ja eiramise mõtted.

Pean samas ka väga teadlik olema, et mitte vanasse mustrisse kukkuda ja ennast ajupesema hakata.

Oskan päris hästi endale mõtteid sisse sööta, et oma enesetunnet mehaaniliselt muuta. Muidu on see olnud ok, aga praegu on teraapia ja pean kõik vastu võtma, mis välja tulla tahab.

Ega muidu ka ei tohi emotsioone alla suruda. Ilus on tegelikult, kui inimene lubab endal olla autentne ja elab elu kõikides värvitoonides, milles eri emotsioonid end esitlevad. Ei pea koguaeg viimase peal õnnelik olema. Parem ehe kurbus kui võlts rõõm. Aga lihtsalt kinni ei tohi jääda nendesse tumedatesse toonidesse, sest muidu läheb tasakaal paigast ära ja rõõmule ei jäägi ruumi. Erinevus on ka kurbuse tundmise ja selle väljendusviiside vahel, eks?! Kurb/vihane on okei olla, kui ei allu mõistuse provokatsioonile süüdlast otsida. Ise peab ikka enda emotsioonide eest vastutama. Viha on aktiivne kurbus.

Huvitav, kas siis, kui kõikjal universumis valitseb tasakaal, kas ma siis peaksin võrdselt kogema nii valu kui ka armastust?

Läksin peale seda kirjutist basseini äärde sööma. Seletasin Bashole, kes on Indias päris massöör ja üks neist inimestest, kellega mul on siin hea rääkida ja hängida, kuidas ma ennast tunnen. Tunnen ennast väga tundlikuna ja seoses sellega meenub, kuidas väiksena öeldi mu kohta, et “ah, ta on nii tundlik” ja “miks sa oled nii tundlik”. Kuidagi niimoodi halvustavalt jäi see mulle kõrvu, et hakkasin jubedalt oma emotsioone häbenema ja alla suruma. See ei tulnud alati parimal viisil välja, sest ikka juhtus, et hakkasin tööd tehes naerma ja esinedes nutma. Nutt tuleb üldiselt siis, kui mõni emotsioon on ülevoolavalt tugev. Ja siis süda väljendab seda tunnet pisarates.

Nii ma siis olen kasvatanud endale palju tuimastavaid seinu, mis aitaksid mul vähem tunda. Hirmunud väike tüdruk, seal paljude kaitsemüüride taga on nii tundlik, et kannab parema meelega pokerface’i, sest see on ühiskonnas talutavam ja paremini seeditavam.

Kõige “parem” on muidugi üldse mitte midagi tunda. Ei empaatiat, hirmu, ärevust ega rõõmu, armastust ega elevust. Kahjuks nii on, et kui ühest küljest emotsioonid tuimaks tõmbad, siis sama emotsiooni teine “positiivne äärmus” kaob kah ära. Et siis aeg-ajalt ikka kuskilt seda armastust, rõõmu ja elevust välja pressida, siis tehakse palju lollusi või ekstreemsusi, lootuses midagigi tunda.