OSHO elu 2. päev aga esimesed muljed
Tulin just hiiglasliku musta püramiidi seest, kus koos 30 rahuotsijaga koos ümisesime, juhtisime energiaid sisse ja välja ning kuulasime vaikust. See oli Osho Nadabrahma meditatsioon.
Ükskord liigutas see mind korralikult.
Olen ka varem Eestis seda tunniajast meditatsiooni paaril korral teinud ja saanud ühel korral ka väga võimsa kogemuse. Nimelt tundsin endas tol korral blokeeringut armastust anda. Tegin ringjaid liigutusi naba alt väljapoole (sümboliseerides armastuse andmist) ja… mul oli seda keeruline teha. Mäletan, et pisarad tulid hirmust ennast haavatavaks teha. Ja mis siis, kui armastuse andmisele samaga ei vastata? Käed värisesid ja liikusid imeaeglaselt väljapoole, ning siis tagasi kõhuni, et alustada uue ringiga. Tundsin hirmu, kurbust ja valu. Nutsin need välja ja alustasin sissepoole ringidega, mis sümboliseerisid armastuse vastuvõtmist. Jälle tugevad emotsioonid. Miski minus tundis end väga väikese ja väärtusetuna. Hakkasin täitma tühimikku endas, mis oli pikalt igatsenud tingimusteta armastust. On ju meis kõigis lõputu armastuse kanal, millest headust jagada 🙂
Seda lõiku kirjutades hakkas mul kurgus kõvasti suruma ja pisarad põski niisutama. Järelikult on veel selles mustris vabastamist vajavaid sõlmi.
Täna trippisin minema
Istudes ja ümisedes tuli mul vahepeal nii suur uni peale, et nägin vist isegi hetkeks und. Ma ei mäleta, mis see oli, aga ma polnud kindlalt hetkeks seal püramiidis. Teadlikusse tagasi jõudes hakkasin valjemini ümisema, et ikka kohal olla ja korralikult vibrada. Hullult veider tunne tuleb kehasse, kui 15 minutit järjest MMMMMMmmmmm teha.
India poisid tantrat ei saa
Siin campuses pole üldse India tunnet. Juhendajad suurematele kursustele on siiani olnud kõik eurooplased. Käisin täna ka ühel tutvustaval tunnil tantra kursusele. Ma seda 3 päevast kursust ise ei saa küll võtta, kuna olen järgmised 7 päeva hommikust õhtuni hõivatud naermisega ja selle juhendamisega, aga huvi oli ikka, et milline see kursus olema saab.
Ülevoolavalt rõõmus ja volüümikas proua Hamburgist alustas sissejuhatust piinliku teadaandega, et Osho juhendi järgi pole India rahvusest meestel sellel kursusel kohta. Mul käis jutt läbi ja suu vajus lahti. Olin just tunni algust oodates vestelnud ühe väga sümpaatse ja tagasihoidliku india poisiga, kellele oleks see kursus väga sobinud. Ma unustasin küsida, miks see nii on aga uurin selle välja. Sellel on kindlasti mingi põhjus. Minu jaoks oli see esimene rassistlik kogemus, mil tundsin endas õiglustunde muundumist kergeks vihanoodiks. Rinnus oli selline kokkutõmbumise tunne ja pool ülahuult kerkis koos kulmuga üles.
Täna käisin ka oma esimesel Osho evening meetingul.
Miiting algas tantsu ja tralliga, mida saatis idamaine instrumentaalmuusika. Vahepeal hüüti “Osho” (mis ei tähenda isikukultust, vaid lihtsalt teadlikkuse heli) ja siis tantsiti edasi. Vaadati ka video pealt vanameistri videosalvestisi, kus härra Osho ise vastas ühele küsimusele vähemalt kolmveerand tundi. Oli see vast hea vastus.
Kuigi habemes mees rääkis mõnusa rahuliku tempoga, ei saanud mina vast pooltest sõnadest aru. See India inglise keele aktsent on mu kõrvale nii harjumatu, et satun alatasa olukordadesse, kus ei jõua nii palju mõttes Ääääh?! teha, kui tegelikult vaja oleks. Siis ei jää üle muud kui loota, et võõramaise kõnega vestluskaaslased hiljem tagasiside küsimusi ei küsiks. Loodan, et harjun ära…
Saalis oli umbes 100 inimest ja päris paljud isegi naersid mingite naljade üle vahepeal, mistõttu võib arvata, et nad said hästi aru. Kuna Osho vastas küsimusele “Miks teadlased avastavad alles nüüd teemasid, mis iidsetele kultuuridele ilmselged olid?” päris pikalt, siis sain ühele poindile vist ikkagi pihta: nooruke on see meie teaduslik meetod veel.
Ülistatakse teadlikkust aga mitte Osho isikut
Tasub ka ära mainimist, et vastupidiselt ülejäänud Indiale, kus võib igas poekeses, fuajees ja majapidamises näha mõne guru raamitud fotot, siis Osho keskuses pole ma näinud mitte ühtegi pilti vanameistrist endast. Üldse pole siin mingisugust ülistamist ega kummardamist. Pole kuskil kellegi portreesid.
Aa Osho vildikatega joonistatud pilte on küll külalistemaja fuajee ja tubade kaunistuseks, mis on tore. Osho joonistusi vaadates jäi mulle mulje, et nad räägivad universumi laienemisest ja meie piiratud, kuid arenevale vaateväljale selles. Üsna lihtsad ja isegi lapselikud, kuid nii mõnigi väga tabav ja kaunis.
Kell on 23.17 ja ma olen täiega väsinud. Loodan, et saan ennast hommikul kell pool 7 üles… Homsest hakkab minu Müstilise Roosi rännak… Oh boy…
NB: Kirjutan seda blogi läbi enda filtri ja tunnetuse, millel ei pruugi mõne teise tõega suuremat pistmist olla.