Search

OSHO elu 22. päev ja viimane postitus Indiast

Siia toksisin mõtted, mis olid minus viimasel Müstilise Roosi päeval. Olin juba kolm nädalat mediteerinud. Esimesel nädalal palju naernud, teisel nutnud ja nüüd lõppes vaikuse nädal. Olgu õeldud, et ükski postitus selles OSHO elu seerias ei ole läbi mõeldud, lihvitud ega loodud sooviga midagi näidata. Ma isegi ei teadnud, mis sellest kõigest välja tuleb, sest alustasin ju postituse üleslaadimisega kohe järjest (nii kuis kirjutasin, laadsin ka üles). See tähendab, et olin valmis, et sellest ei saagi midagi ja et keegi ei mõistagi misasi see on. Postitusi (ka seda) lugedes võib jääda mulje, et tüdruk ei saa midagi aru ja räägib endale isegi vastu. Aga selline see tervenemise teekond juba on, et piiratud mõistusest minnakse mööda ja tegeletakse alateavusega, mis on palju keerulisem, kui mõisutsele jõukohane oleks. 

Kirjutasin postitusi sooviga oma kogemust jäädvustada täpselt sellisena nagu ta antud ajal mulle tundus. Minu jaoks oli väga erakordne võimalus niisuguses kohas oma sisemaailma remontida ja suurema väärtuse sellele andis  selle jagamine ja jäädvustamine. Mida ma asjast tagantjärele ise arvan? Sellest juba järgmises postituses.


Nüüd aga minu viimased otsesed emotsioonid Indiast:

Täna on mul väga huvitav enesetunne. Selline tunne, nagu oleks kuskil ära olnud ja siis tagasi tulnud. Käin niimoodi aeglaselt, ühtegi mõtet eriti peas pole ja näen justkui nagu kõike esimest korda. Nagu unenäos, aga saan aru, et on uni. Samas on kõik väga selge, aga sügav. Ümberringi on palju, palju ilu ja rahu. 

Muretsen, et pean tagasihoidlikumalt tantsima


Lasin kontrollist lahti ja sai toimuda tervenemine


Ainus mõte mis peast läbi käis oli: “Noh, said mis tahtsid!”





Tervenemine toob kaasa suurema armastuse tunde

Kui istumiselt ära tulin ja oma südame tunnet ja meeleolu jälgisin, siis jõudsin järeldusele, et see ei ole mitte valu, mis mind mitu päeva saatnud on. Ma lihtsalt tunnen oma südant väga intensiivselt. Olen siin kolme nädala jooksul paljust vabanenud ja see tunne on kasvanud iga kogemusega. Märkan ka kasvavat armastusetunnet inimeste vastu, kes mu ümber on. India vanaproua, kellega samal korrusel elame, on mulle nii armsaks saanud ja tean, et mina talle ka. Sama ka hiinlasest memmega, kes nii vahvasti mind paitab, kui temast mööda lähen. Vahel kallistame niisama ja kuigi me omavahel rääkida ei saa, on tunda armastust.