Unistuste püüdmise väljakutse: 1. päev
Päeva ülesanne: Tee ruumi vaikusele oma peas.
Olen nüüdseks kaks kuud iga päev väga pingsalt, hommikust magamaminekuni ehitanud kodulehte ja käsiraamatut. Mõelnud välja erinevaid viise, kuidas sellega soovijateni jõuda. See on tulnud loomulikult, sest ma väga naudin seda protsessi ja vahetan rõõmuga vabad nädalavahetused või õhtupoolikud oma unistuste realiseerimisele. Olen käsiraamatust täiega sillas, sest see on täpselt see, mida mul vaja on ja mul on nii hea meel, et mul endal on võimalus see turule tuua. See on ilus, stiilne, kasulik ja eelkõige mugav kasutada.
Täna ärkan… ja mott on täiega maas.
Tegelikult eilsest saati. Rohkem kui mäletan, et see oleks viimase 2 kuu jooksul olnud. Imelik küll, et just see esimene päev, kui oma teekonnast 21 päeva väljakutsel kirjutan. Tahaks ju särada selles esimeses postituses ja kiljuda kui vinge kõik on, aga täna pole seda tunnet. Ja ei hakka valetama ka. Ma arvan tegelikult, et see on hirm haavatavuse ees, mis mul motti maha tõmbab. Varem tegin seda kõike ainult oma sõprade ees ja kodus. Nüüd on vaja koopast välja roomata ja avalikkuse ette astuda. Tegin siis eile oma elu esimese video. Jagasin seda sõbranna ja õega ja nad mainisid esimese asjana kohe mu krampi. Otsustasime, et peaksin selle ära kustutama ja uue lõikama. Kirjutasin proffidele, et kalli raha eest video teha.
Aga kui juba end siin haavatavaks teen, siis näitan ka enda ebakindlat poolt. Ja siin see on! Video, mida keegi ei tohiks näha:
https://www.youtube.com/watch?v=QGhWa-t_WHI&t=2s
Nii palju on teha ja kuklas sosistab hääleke: “Võta vabalt, lase lahti, läheb kuidas läheb…”
Aga juba on 19. november!!!! Tean, et kui nüüd vabalt võtan ja midagi ei orgunni, siis kahetsen pärast, et oma võimaluse maha magasin. Raamatu esitlus, video, kutsed, kampaania, logistika, blogi, väljakutse, kodulehe sisu. Mul on kõikide uste võtmed olemas, aga mind on ainult üks. Ma ei taha kedagi tüüdata ka, sest kõigil on omad tegemised.
Sihin siis kuskile sinna vahepeale. Teen ära 5 tiibetlase jooga ja meditatsiooni. Seejärel kirjutan üles 5 asja, mis täna korda on vaja ajada. Ja siis lasen lahti.
Huvitav on see, et niipea, kui siia kõik asjad välja vingusin, mis mul vaja teha on, hakkas parem. Mul on selgem pilt silme ees ja see hirm, mis enne motivatsiooni hajutas, hakkab taanduma.
Okei, okei. Lähen nüüd äratan oma keha ja vaimu päriselt üles ja rokin sellele päevale vastu.
Raamatu esitlus,
kampaania,
logistika,
väljakutse
koduleht
video
oeh… midagi kindlasti unus…
Peale meditatsiooni 13 minutit …
Märkasin, kui mitu kihti mõtete virrvarri mu peas sõelub. Kui katkestasin ühe mõttelõnga veeremise ja tahtsin vaikust kuulata, siis märkasin, et taustal on veel üks mälestus. Esimesed mõtted kõnelesid loomulikult sellest, kui palju on vaja ära teha.
Kui need mõtted vaikima sain (kusjuures mind rahustas mõte, et need asjad on kirjas ja ma ei pea sellepärast muretsema, et miski ära ununeb, kui ma neid oma peas lõputult üle ei korda), siis märkasin seda mälestust. Mälestus oli minu suunas kriitiline. Tuletas mulle meelde mõningaid möödunud ebaõnnestumiste episoode.
Ja see plaat käis üheaegselt päevaplaanide virrvarriga. Kaks kihti mõtteid, täielikult minu kontrolli väliselt lihtsalt padisevad. Otsekui meelega mulle ebakindlust ja hirmu sisse süstides. Taustaks mängis mõtetes ka veel üks laul, mille sõnad kõike võimendasid. Seda tähele pannes, märkasin ka, et nii mõeldes olid mu õlad vajunud ette, selg läinud kumeraks ja pea vajunud ette norgu.
Tundub, et täna on vaja need negatiivsed mõttemustrid asendada positiivsetega. Kuulan Positiivse sisestuse lindistust.
…
No vau, mul on nii hea meel, et selle linti lugesin! Selliseid mõtteid oma peas hoida on palju parem tunne. Tunnen, kuidas teotahe ja entusiasm tagasi voolavad.