Usun, et minu elu eesmärk on elu nautida. Alateadlikult ma vist isegi tean, millised tegevused mulle naudingut pakuvad. Aga see hägune teadmine sellest, mis mind tegelikult õnnelikuks teeb, on mattunud mõistuslike väliste soovituste, tingimuste ja hirmude alla. Müra all elab elu kutse, mille suhtes mul on annet, kirge ja läbi mille on mul võimalik elu nautida. Oma täis potentsiaalis kasvada, laieneda ja avaneda. Väiksena teadsin hästi, mis see on. Nüüd tundub see naiivse unelmana.
Nagu kõigel siin elus on mingi mõte ja eesmärk – nii ka minul. Eesmärk peaks olema ka areng. Sest loodusest teame, et kõik, mis ei kasva ega arene mingit pidi, on surnud. Enesearenguprotsessid saavad toimuda suurima mühina ja naudinguga, kui teen seda, mis on mu alateadlik kirg ehk soodumus. Ma sündisin selle oskusega, see on minu elu eesmärk.
Kasv, areng, avanemine ja laienemine – nendega käivad alati kaasas ka raskused. Nagu lihaste kasvatamisel peab raskusi tõstma, pingutama ja vaeva nägema, nii ka enese kasvatamise puhul. Mida enam soovin kasvada, seda rohkem pean olema valmis ka ebamugavustundeks, valuks, tagasilöökideks ja pingutuseks.
Siiski suures plaanis kõik valikud, mis ma teen, taotlevad ikka ja alati eesmärki kogeda rohkem naudingut. Kõik vastupidist efekti tekitavad situatsioonid üritan endast võimalikult kaugel hoida. Kui tean, et ohverdusi tehes saan vastu suurema naudingu, siis olen nõus ohverdama. Näiteks maksma rohkem raha parema pitsa eest 😀 Okei, okei teen rohkem tööd parema tulemuse nimel…
Lasen lahti paanilisest teadmatuse tundest
Alateadlikku teadmist sellest, mis on minu elu kutse, hägustavad mõtted, nagu: ma ei ole kindel, mida ma tahan. Ma ei tea, mida ma tahan. Miks ma ometi ei tea, mida ma tahan? Mida ma ometi tegema peaks? Nende mõtete ketramine ei tõmba seda teadmist mitte kuidagi ligi.
Tundub, et need edukad inimesed, kes on kõige õnnelikumad meie seas, suudavad selle alateadliku soovi muuta teadlikuks tegevuseks. Inimesed, kes elavad oma unistuste elustiili, võtavad ennekõike selle aja, et välja nuputada, mis asi see siis õieti on, mida nad tahavad.
Kuidas aru saada, mida ma tahan?
Esimene samm saada teada, mida tahan, on teha endale selgeks, et on täiesti normaalne ja vajalik oma tahtmist saada.
Lapsena üles kasvades, oleme harjunud, et meile keelatakse enamik asju, mida soovime. Seega on sisse kujunenud muster: ma tahan seda, mida mulle öeldakse, et mulle on hea. Minu enda soovid on üldiselt naiivsed ja teisejärgulised. Nii lõpetabki ligi 80% inimestest töökohtadel, mis neile ei meeldi. Mina ei taha nii.
Siis peaksin saama eneseeksperdiks. Seda koolis eriti ei õpetatud ja keegi ei tee seda ka minu eest ära. See on muidugi kahju, et koolis käies tean rohkem erinevate lugude ja inimeste kui iseenda kohta. Käsiraamatu küsimused annavad vihjeid minu loomuse, oskuste ja soovide kohta.
Lisaks teen ka mõned harjutused.
Võtan aega, et kujutleda, mis tunne siis on, kui ma tean, mida ma tahan. Tean, mis on mu elu eesmärk ja mis teeb mind õnnelikuks.
Panen tähele seda tunnet, mis mu kehas on ja jätan selle meelde.
Ei taha muud, kui lihtsalt õnnelik olla!
Sel juhul meenutan olukorda elus, kui olin väga, väga õnnelik. Lähen sellesse õnnetundesse ja tunnen, mis tunne on olla väga, väga õnnelik.
Nüüd, teen taotluse öeldes: “tahan olla väga, väga õnnelik” … ja olen selles õnnelikkuse tundes.
Ka selleks, et niisama õnnelik olla, vajame põhjust. Siis, kui põhjust ei leia, ei saagi õnnelik olla. On nii või? Ilmselt siiski mitte.
Jüri jagab ka kasulikke nõuandeid ja harjutusi.