Kui ma suure suuga lubasin, et hakkan avalikult Laws of Life käsiraamatu 21 päeva kava enda kogemusest blogima, tegin ma suuga suure linna aga teoga jäin armsa kaluriküla tasandile. Suutsin mõned postitused teha, aga peale lahti laskmise postitust sai osake minust aru, et ma pole valmis. Need unistused, mis ma endale olin seadnud, olid palju suuremad ja sisukamad kui minu valmisolek alistuda ja vabaks lasta kõik, mis sellel teel mind piiras. Nüüd on pool aastat möödas ja olen valmis.
Keha karjub mu peale, et edasi liiguksin.
Eelmisel nädalal oli täiskuu ja ka minu kuupuhastus algas täiskuu loomisega samal ajal. Mäletan lapsepõlvest, kui hakkasin nutma, sest ema näitas et on täiskuu ja õde arvas, et siis ollakse kuutõbine. Ma olin niigi kimpus oma öiste teadvusetute rännakutega, kui ärkasin keset ööd näiteks keldris, sest olin unes sinna magama läinud või jaurasin niisama pereliikmeid öösel üles ajades ja paljalt ringi joostes. Olin kuutõbine.
Igatahes kuu on võimas ja väga selgelt ühenduses meie naiselike kvaliteetidega.
Eelmine nädal saatis Kati mulle artikli, mis rääkis sellest, kuidas kuu suhtleb naistega läbi kuupuhastustsükli. Samal õhtul hakkasid mul päevad ja vaatasin siis järgi, et mida see kuu loomine siis tähendab päevade ajal. Selgus, et see on tugev sõnum minu kehalt/kõrgemalt teadlikkuselt edasi liikumiseks. Olgu öeldud, et minu tsükkel on ebakorrapärane ja ma pole kunagi seda kuu liikumistega võrrelnud. Sel korral oli aga keha sõnum nii intensiivne ja kõikehõlmav. Mul oli energia jumala läbi ja jalad krambitasid. Tean oma kogemusest teraapiates, et kui jalad niisama valutavad, siis see on märk, et on aeg edasi liikuda, oled kinni jäänud. Öösel nägin unes ennast peeglist ja sain aru et see on koht, kus tuleb endale sügavalt otsa vaadata ja kuna peegelpilt oli väga ilus, (ma pole end nii täiuslikuna varem näinud) siis oli see ka enese väärtustamise ja armastamise koht. Oli veel palju pisimärke ja kokkulangevusi, mis kinnitasid mulle, et aeg on edasi liikuda ja pühenduda endale.
Lasen turvalisest elust lahti
Läksin sama nädala pühapäeval kirikusse. Tegin teel kogudusse otsuse võtta aja iseendale, muuta oma elukorraldust ja olla üksi. Olen jäänud kinni mugavustsooni ja minu hinge vajadus transformatsiooni järele vajab muutust. Otsusest muuta kardinaalselt elu, rebenes turvalisuse illusioon südames lõhki ja välja voolas meeletul hulgal pisaraid. Olen niigi üleemotsionaalne, kui kirikusse lähen, aga sel korral oli minu põhjus mujal. Ei suutnudki sisse minna, vaid nutsin kiriku taga pingi peal kaks tundi, sest illusiooni purunemine oli nii valus.
Minu hinge teekond ja sisemine kutse on alati olnud isiklik areng. Areng saab ainult toimuda muutusega ja kui seda muutust on pidurdamas mõned tegurid (keskkond, inimesed, harjumused vms) siis tuleb nendest kõrgema eesmärgi nimel loobuda. Tuttav ja turvaline mull on mõnna, aga mullis edasi joosta pole võimalik. Mina aga tahan joosta. Tahan joosta vabalt selles suunas, kuhu süda kutsub.
Annan endale andeks.
Annan endale andeks, et olen end pidanud ebapiisavaks mistahes ettevõtmises, mis mind on köitnud ning seepärast need pooleli jätnud. Viiulimäng, kitarr, klaver, tantsimine, teatrikool, laulmine ja palju muud. Annan endale andeks, et olen teinud valikuid, mis on mind kahjustanud, kuid tänu millele olen saanud karme õppetunde. Annan andeks inimestele, kes on mulle haiget teinud ja mind alaväärsena tundma pannud. Annan andeks ka neile haiget teinud inimestele, et ka nemad saaksid andestuse võluga puudutatud ja mina neilt oma jõu tagasi. Minu jõud ja vägi peitub minu võimaluses andestada ja saada tagasi see energia, mis mul enne kulus enese tagasi hoidmisele, hirmule ebapiisavuse ees ja enese manitsemisele.
Käisin viimane kord kirikus poolteist aastat tagasi. Ma ei ole Jeesust oma päästjaks valinud ega muud säärast. Mul pole muud religiooni kui see, et olen eneseusku, universumiusku. Lihtsalt elu on nii teinud, et ma vahel lähen kuulan, mis seal räägitakse ja saan puudutatud pühast vaimust, mis tervendab minu südant. Püha vaim on igal pool olemas, aga, kui suurem grupp inimesi seda ülistab, siis muutub selle paiga vibratsioon nii kõrgeks, et see puudutab südant (hinge kodu) ja minul pisarad (südame keel) lihtsalt voolavad ja tervendavad minu organismi.
Loe pisarate tervendava mõju kohta SIIT
Enivei, kaotasin ka oma Taro kaardid eelmine nädal ära.
Jätsin nad maha, trammi. Küsisin siis hiljem Kati kaartidelt, et misjaoks oli mul vaja need sinna trammi jätta ja siis sain teada, et aeg on lahti lasta ja läbi vabadusse astumise transformeeruda. Kaart, mis Kati pakist tuli, oli Freedom.
Rahatu šamaan Hereti kodus
Peale kirikut läksin valusa kurgu ja pisarais silmadega Hereti poole. Ta oli enda juurde ühe hääletaja elama võtnud. Härra Hollandist on šamaan ja reisib maailmas ringi inimesi tervendades. Aga ta teeb seda ilma rahata. Tal polegi raha. Kõik, mis tal vaja, saab ta inimestelt, keda oma teel kohtab. Ütles, et tundis Saksamaal üht šamaani õpetades kutset tulla oma rännakul Eestisse. Selline helevalge jutt viivat tema nägemuses Saksamaalt Ida Euroopa riiki Eestisse.
Ma siis mõtlesin, et mis saab olla parem viis haavade lakkumiseks, kui lasta šamaanil neile peale puhuda. Pealegi tahtsin teada, et kas selline rahata elamise asi on tõesti võimalik ja et kas ta ütleb et on šamaan või on tal tõetera ka. Ühenduses inimesest saad näost ikka aru. Nende silmavaade on selge, rahulik ja sõbralik.
Elan mõned päevad Hereti pool ja siis lähen nädalaks BBTRS viimasele kursusele tervenema.