Täna on esimene nutupäev. Juhendajad palusid meil päeva esimeses pooles mitte rääkida. Nüüd kanname rinnas vaikuse (in silence) märki. Seda seepärast, et me end liiga rõõmsameelseks ei krutiks enne kolmetunnist ulgumisseanssi.
Mul oli see muidugi hommikusöögile jõudes ära ununenud ja kuna meeleolu oli mul üdini rõõmus, siis hõiskasin israelasele: “Hommikust!” Toredasti naeratades embasime ja siis osutas ta oma märgile. Oih jah, torkasin ka endale siis selle märgi rinda ja liitusin vaikusega. Tunnen end täna veidi haigena, sest eile toimus päris suur vabanemine ja sellega kaasneb tihti pisike terviserike. Vana muster lõhutakse ära ja siis keha ravib uue mustri kokku. Mõnus ingveri, mee ja laimi tee, cappuccino ja soe kodujuustu-brokkoli püree röstsaia ning salatiga.
Nutmisele kogunemine oli väga erinev naermisele kogunemisest. Kõik olid nukrad ja hoidsid omaette. Minu jaoks nii harjumatu. Ma ikka tahaks kohe naeratada, kui kedagi tervitan, aga täna tundsin ennast kohe sohitegijana, kui harjumusest tervituseks hambaid näitasin. Läksin istusin džunglisse pingile ja ajasin puid vahtides ennast ka tõsisesse tujju.
Saali sisenedes oli ka kõik hoopis teistmoodi. Kurb muusika ja eraldi asemeteks sätitud madratsid. Igaüks valis endale koha ja mossitas. Mõni nuuksus juba enne sessiooni avamist. Ilmselt oli nutt juba mõnda aega uksele koputanud ja tahtis rutem tulla. Minul ei tahtnud üldse. Peale sissejuhatust ja kolme Ya-bood läks halamiseks. Mul mõistus tahtis selle veidrusega mõnda aega harjuda. No ikka täiesti erakordne vaatepilt. Need samad näod, keda olen ainult laialt lõkerdamas näinud, nutavad nüüd täiesti niisama. Ma tundsin, et tahaks kohe lohutama ja kaisutama minna neid nunnusid hiina tüdrukuid, aga ei tohi lohutada. Mida rohkem nutavad, seda parem.
Arvasin alguses, et ma ei saagi endast seda nutusoont kätte, sest mõistus üritas mulle selgeks teha, kui ajukas see kõik on. Jõudsin esimese 20 minuti jooksul juba leppida, et vaatan täna niisama ringi. Aga hakkasin hoopis katsetama.
Kõigepealt muidugi lasin mõistusel täiesti kuss jääda, siis vaatasin ühte kohta, kus kedagi polnud ja hakkasin rinnust valu kohta otsima. Hoides tähelepanu valu kohal, hakkasin suunurki allapoole venitama ja nuttu tasakesi imiteerima, niimoodi jonnimise liigutusi tehes ja nuuksudes. Siis see tunne rinnus kasvas suuremaks ja muutus päris suureks pisarate ja emotsioonide tulvaks. Ehmusin ise ka korra ära, et kust nüüd järsku nii palju kisa ja viha tuleb, aga ei saanud juurdlema hakata, sest muidu oleks protsess katki jäänud.
Peksin siis patja ja karjusin sinna sisse.
Üsna pea oli mul nägu pisaratest lige ja lõua otsast tilkus kleidile suur märg plekk. Nina tatine ja lõug viltu peas ulgusin ja kõikusin, kuni järsku nutt seisma jäi. Muutusin täitsa tuimaks ja mõtlesin, et vähemalt veits nutsin, aga rohkem vist küll ei suuda. Aga suutsin. Teist korda nii, et hoidsin jälle tähelepanu seal südame kohal ja hakkasin gibberishi (sotaputa keel, millest mõistus aru ei saa) sonima. Oi, kui palju erinevaid kurbuse väljendamise viise sealt tuli! Päris põnev kohe vaadata kõrvalt, mis agoonia mu alateadvuses kõik peidus on. Nutsin niimoodi erinevatel teadmata põhjustel viis ringi, kuni kolm tundi läbi sai. Päris kiiresti isegi möödus see aeg.
Sel nädalal peame selles nukras energias veetma kogu oma päeva ja öö. Olulisi otsuseid langetada ei tohi, palju peab vett jooma ja muid teraapiaid ei peaks võtma, sest see segab seda intensiivset protsessi.
Lähen nüüd bassu äärde päikest võtma, sest täna juhendajate treeningut ei toimu ja saan lõpuks ometi veits relaxida…
…Kohe kui bassu äärde jõudsin, ujus mind tervitama kena pikkade helepruunide juuste ja hirmpaksude kulmudega Stefani Hollandist.
Ta on 34-aastane pereterapeut, kellel hiljuti lõppes kaheaastane leping kuskil organisatsioonis ja nüüd riik maksab talle 70% tema põhipalgast, kuni ta uuele töökohale läheb. Vähe lebo! Stefani pani koti selga ja läks hoopis salaja tantratuurile. Ta käib suvest saati maailmas ringi erinevatel kursustel ja laagrites. Nüüd tšillib spontaanselt teist nädalast siin Osho paradiisis ja käib sisemise lapse tervendamise kursusel. See tantra-asi pakatab temast küll päris tugevalt välja. Miskipärast ta muudkui musitab ja silitab mind. Vaatab sügavalt silma ja paneb vahepeal ühe silma kinni. Ise niiviisi ulakalt itsitades. Väga huvitav natuur. Aga mul ei ole imelik. Vaatan lihtsalt, et täitsa põnev, et nii ka on võimalik suhelda. Ta on kõigiga selline imearmas.
Vaiksest bassutšillist ei tule mul seekord midagi välja. Ega siin ei saagi tegelikult ilma selle vaikuse rinnamärgita niisama istuda. Inimesed on siin oma kompleksid nii välja ravinud, et sõbraliku ja sügava vestluse võib iga nuka pealt üles korjata.
Tänane kundalini meditatsioon on põnevam kui ükski teine varem.
Tean, et mul on viimased kaks päeva olnud Müstilisel Roosil äärmiselt intensiivsed vabanemised. Esimene naermisega ja teine nutmisega. Enesetunne on hetkel selline, nagu oleks südame ja kurgu opil käinud. Väga teistmoodi. Raputamise osa oli intensiivsem ja mitmetahulisem. Olin täielikult jälgija rollis ja lasin kehal ise tegutseda. Tantsus olin ka täna veel rohkem jälgija ning seega oli see pisut teistsugune. Istumise faasis kadusin vahepeal üldse ära ja kohkusin tagasi, kui keha kukkuma hakkas. Pikutamisel nägin jälle unenägusid, mida ei mäleta.
Nüüd tahaks kohvi saada, aga kõik kohvikud on kinni ja avatakse alles pool 9, peale evening meetingut.