Pärastlõnunal…
Mul käed värisevad seda kirjutades, sest protsess ilmselgelt veel käib. Täna oli nutmise teine päev…
…Ja jätsingi kirjutamise katki, sest liiga intensiivsed protsessid olid alles käimas ja klaviatuuri ning mõtete sünkimine oli väga keerukas.
Õhtul…
Hommikul, kui vaikuse rinnamärgi endale külge haakisin, langes kiirelt nagu mingi loor mulle peale. Seda märki kandes ei vaata pooled, juba tuttavad vestluskaaslased mulle otsagi. Nagu kummitus käin ringi.
Enesetunne on mul täna väga kehva. Ilmselt oleks mul palavik ka, kui seda mul esineks. Nimelt alates ajast, kui olin 11-aastane, pole mul palavikku olnud. Haige olen küll, vahel päris hullusti, aga organism vist ei viitsi tegeleda enam. Palaviku moodustamisega vähemalt mitte. Tegelikult mulle meeldib see, sest palavik on nii väsitav. Aga täna on mul kurk hullult valus ja pea on selline raske.
Loivan hommikusöögile ja olen täna päris teistmoodi. Cappuccino jõuab lauda üsna kohe peale tellimist ja ma naudin seda ainiti. Olen täielikult kohal selle nautimises ega mõtle mitte ühelegi teisele asjale kui cappuccinole minu käes. Sama ka tee ja toiduga. Hoian pea tühjana ja naudin kõike täiega. Kuigi tee võiks kuumem olla. Ütlesin neile küll, et nad kindlasti kuuma tee tooks, aga nende masin vist ei tee kuumemat vett. Homme küsin.
Loen peale hommikusööki ka mõned lehed Müstilise Roosi raamatust valgustumise kohta.
Kohe tuli meelde ühe sõbranna kirjeldust Indiast. Ta pettus, et nii spirituaalsel maal nagu India lokkab nii suur vaesus ja korralagedus. Raamatust loetu ja tema mure järelduseks jäi mulle mulje, et mida lähedamale valgustatuse poole inimene pürgib, siis seda vähem on tal vajadusi. Neil lihtsalt puudub igasugune huvi materiaalse seotuse vastu. Mida vähem sul on, seda vähema pärast on vaja muretseda… No ma ei tea… ma tahaks ikka sellist tervislikku tasakaalu oma elus kogeda. Elada inimesena väärikalt ja hästi ning teise jalaga mitte ühessegi asja liialt kiinduda ja valmis kõik vabaks laskma.
Mina arvan, et valgustatus on see, kui ma saan südamest aru, et ma olen juba täiuslik ega vaja lõputu armastuse tundmiseks oma südames mitte midagi muud kui vaid hingata…. Muidugi lisaks siia veel palju sõnu, aga arvan, et ega see polegi sõnades kirjeldatav.
Aga siis läksin jah sinna nututuppa jälle.
See sama mees, kes mulle lähedusettepaneku tegi, aga nüüd mind väldib, istus täna jälle mulle nina alla. Otsustasin mujale ulguma minna ja vahetasin kohta. Nagu eilegi, oli mul algul raske nutusabast kinni haarata, sest ma ei tunne ennast üldiselt kurvana ja organism tunneb end ka päris väsinu ja nõrgana. Õnnestus siiski kaks lühemat nutukat teha. Esimene oli selline vastikuse nutt ja teine jalgu trampimise ja nurgas seismise nutt. Siis oli pikk paus, kui ma ei suutnud pisaratega ühendust saada ja kuulsin, kuidas mõistus jälle üle võttis. Igasugu lugusid jutustas mulle, et kuidas nüüd tänaseks annab alla ja ju siis pole nii ühenduses (not good enough). Ja paju muud lambist.
Istusin oma lina ja patjadega sakslase taga. Mul oli selline tunne, et peaks teda kallistama.
Juhendajad julgustasid sessiooni alguses küll, et toetage teineteist ja nii, aga nutmisega on juba kord nii, et inimesed lähevad nagu kaitsepositsioonile. Seestpoolt tahaks väga tuge ja lähedust, aga nii suur hirm eemaletõukamise ees tuleb sisse, et ei julgeta. Ma siis läksin ja küsisin kehakeeles, et kas on chill, kui teda kallistan. Kallistasime ja küll see oli hea trigger. Istusin tagasi tema selja taha matile ja sain oma pisarad kätte. Ei mõelnud midagi, seega ei tea, miks ma nutsin, aga miski puudutas. Natsa aja pärast tuli ta teist kallistust andma ja peale seda sain oma ühenduse täielikult kätte.
Gibberishhi mulisedes hoidsin silmi kinni ja kui lahti tegin voolas palju pisaraid välja.
Hoidsin üht kätt südamel, teist põlve peal, muudkui nutsin ja vaatasin lakke. Käsi hakkas põlvel tugevasti värisema ja siis ka kogu rinnaku osa. Hingasin rahulikult läbi suu ja lasin kõigel toimuda. Vahepeal kordasin mingit suvalist fraasi ja muudkui ulgusin. Tean biodünaamilisest hingamisteraapiast, et värinas on suur vabanemine. Seega oli see mulle tuttav tunne ja lasin kõigel lihtsalt juhtuda.
Pisarad voolasid ja keha vabanes vibreerides blokeeringutest, millest mõistusel aimugi pole. See kestis umbes 40 minutit, ma arvan.
Peale seanssi lähen tavaliselt lõunale, aga täna mul polnud kõht tühi. Värin oli ka veel seal ja imelik oli olla. On tegelt siiani. Võtsin toast juhendajate treeningumaterjalid, õuna, pähklid ja seljakoti.
Läksin OSHO parki jalutama.
Tead, kui ilus seal on! Paabulinnud, oravad, bambus, palmid ja igasugused erinevad taimed ja puud, mida ma kunagi näinud pole. Ruudukujulistest kividest laotud teerajakesed viivad üksikute pinkideni džungli sees.
Mõtlesin, et maandan end veidi ja läksin nagu päris õige hipi puud kallistama.
Võtsin jalanõud jalast ära, et varbad mullaseks saaks ja võtsin ühelt suurelt ja tugevalt puult ümber kinni. Panin oma põse talle õrnalt vastu ja tunnetasin ta tugevat ja kindlat olemust. Kallistasin seda puud, nagu ta oleks mu vanaema. Pehmelt ja armastusega. Tegin isegi õrnalt musi ja natuke nutsin ka. See oli minu jaoks väga eriline moment, sest ühegi puu kallistamine pole mulle kunagi nii armastavalt mõjunud.