Uskumatu… juba kaks nädalat. Selles mõttes, et tegelikult on kahju, sest see tähendab, et pool teekonnast on läbi. Mulle tõesti väga, väga meeldib siin. Olgugi et ma olen endiselt haige, naudin ma iga minutit täiega.
Jätkub Müstilise roosi teraapia
Tänane nutu kolmtund algas lihtsalt. Sain kohe pisaratega kontakti ja nutsin kaks ja pool tundi järjest. Päris kõvasti kohe. Päris uhke enda üle. Ei analüüsinud, miks nutt tuli ja läks või oli.
Osho: “Tears are far more beautiful than anything else that you have with you, because tears come from the overflow of your being. Tears are not necessarily of sadness; sometimes they come out of great joy and sometimes they come out of great peace and sometimes they come out of ecstasy and love. In fact they have nothing to do with sadness or happiness. Anything that stirs your heart too much, anything that takes possession of you, anything that is too much, that you cannot contain and it starts overflowing – that brings tears.”
Pärastlõuna on erandlikult vaba ja sain basseinis ja mullikas lebotada. Mängisime malet ja mõnulesime.
Olen kuidagi väga enda sees täna ja ei ole kirjutamiseks sõnu. Naudin tühjuses olemist.
…..hiljem
Igaõhtune Evening meeting algab lõbusa pooletunnise tantsutralliga.
Meile mängib mussi instrumentaalbänd, mis mängib hästi kiiret muusikat. Niimoodi, et kui sa päriselt tantsiksid muusikasse, siis peaksid terve aeg hüplema ja kõvasti kätega vehkima. Asja point on selles, et sa ennast täitsa ära väsitaks ja saaksid paremini keskenduda, kui mediteerimiseks läheb. Alguses mediteerid vaikuses ja siis hakkab Osho targutama.
Osho on väga humoorikas härra. Teravmeelne ka. Talle meeldib tuua värvikaid näiteid ja võrdlusi poliitikute ning teiste usuliidritega. Aga ta räägib niiviisi hästi aeglaselt ja kui vahepeal mõte uitama läheb, siis see on normaalne. Meditatsioonis ikka läheb vahel mõte uitama.
Oma jutuajamise lõpetab ta alati kolme anekdoodiga, sest naer on üks vägev teadlikkuse tööriist. Seejärel hakkame sotaputa keeles (gibberishhi) kõvasti sonima, et alateadvuse sodikasti puhastada ja siis kukume peale väikest vaikuse pausi nagu surnud pikali. Lõpetuseks tõuseme veel mõneks hetkeks istuli ja siis hakkame jälle tantsima. Igal etapil on väga põhjalik seletus, miks just nii ja milleks see hea on.
1 tund vaikselt pimedas keldris
Peale õhtusööki läksin ma maa alla keldrisse pimeduse meditatsioonile. See algas pool 10 õhtul ja kestis tund aega. Olime niiviisi karjakesi seal suures kottpimedas ruumis ja vahtisime vaikuses pimedust. Ma algul arvasin, et ma hakkan koledasti kartma, sest pimedat ma ju kardan. Aga sain aru, et ma kardan ainult siis, kui ma üksi olen.
Üksi. Vahepeal väljas ei käi. Peavad täpselt mäletama, kuhu kõik asjad panevad, sest muidu ei leia pärast pimedas üles. Ja siis maadlevad seal niiviisi mitu päeva ja ööd oma sisemaailmaga ja saavad pimedusega üheks. Hirmus lugu. Aga ma ehk ka proovin ühel päeval seda.
Aga mul läks väga edukalt see meditatsioon. Algul korraks tundsin hirmu, sest tekkis hetkeks tunne, et ma ei saa sealt välja, aga siis sain aru, et muidugi saan. Ja siis vahtisin niisama ringi ja kujutasin ette, et meil polegi kehasid, vaid olemegi lihtsalt sama, mis pimedus, aga igaüks lihtsalt eraldi hing või kogemuse kehastus. Väga huvitav.
Keskväljakul oli täna taas tantsuõhtu.
Üks kutt mängis väga minu maitse järgi mussi. See tähendas, et sain päris häid tantsuliigutusi teha. Kuidagi väga täpseks on muusikaline tunnetus siin enesega töötades muutunud. Võibolla see on intuitsiooniga ka seotud. MA ei oska seda sõnadega kirjeldada, aga muusika nagu võtab ise keha üle ja siis vaatad kõrvalt, kuidas keha tantsib ja teeb uusi tantsuliigutusi. JA siis mõtled et “wow, kas tõesti nii ka oskad teha?”